Enne, kui ma üldse midagi ütlen, lubage mul tutvustada teile neid imelisi noori, keda mul oli au 17 päeva juhtida.
Meie esimene grupipilt. Imiteerime poistebändi.
Joy, kes on oma nime tõeliselt väärt.
Crazy hair day (loe hullu soengu päev) grupipilt
Tiim, kes armastas süüa ja naerda. Juhtide nägu tõenäoliselt. Huumor oli ka sama, mis meil.
Meeskonnatreening
Debrief
Vihmavarjus Racheliga.
Juhi eelised. Söön õuna, kui teised tööd teevad.
Tegelt on see poseeritud pilt ja töötasime ikka külg külje kõrval hommikust õhtuni.
Käisime kanuudega sõitmas.
Enne, kui algasid hüvastijätud teineteisega. Viimane grupipilt.
Meeskond, kus tõeliselt armastati teineteist ja grupikallisid.
Ja need polnud lihtsalt suvakad grupikallid, vaid tavalislet sügavama tähendusega.
Pildil meie viimane grupikalli kõik koos ühise meeskonnana.
Crew vibulaskmist harrastamas.
Meeskonna eestvedajad. Maks mentorina, mina ja Rachel juhtidena.
Eestlane tööd ei karda!
(Ma olen putukate lemmik siin. Liblikad maanduvad mu peal ja puugid armastavad mind - 5 puuki on kinni olnud ja üle 10ne olen enda pealt leidnud. Ühe päeva rekord on 4 puuki jalgadelt.)
Seljataha on jäänud 17 imeilusat, kuid samas ka rasket päeva. Oli palju pisaraid, esimesel nädalal jõuetust, kõva töö rügamist (vetsupotid, kraanikausid, põrandad, prügi, aiatööd, hunnikute viisi mustasid toidunõusid 3 korda päevas), meeskonnaõpet, Piiblitunde, läbi armastuse distsiplineerimist, rõõmu ja naudingut teenimises, sügavaid avanemisi, ühtsust, palveid, tervenemisi, huumorit ja südamest naermist. Ma ei suudaks tõenäoliselt kunagi kellegile lahti seletada, kui eriline see meeskond oli, kui kokku me kasvasime selle aja jooksul ja kui suur privileeg oli olla nende juht, sõber ning natuke ka kasvataja. Fakt on aga see, et mul oli väga raske neist lahti lasta mitmetel erinevatel põhjustel. Ja ka neil oli raske lahkuda. Kuna nad elavad erinevates riikides, ei pruugi mul kunagi olla võimalust neid selles maailmas uuesti näha, kuid kindel on see, vahemaa suhtlemist ei takista. Olen väga uhke oma meeskonna üle ning äärmiselt tänulik, et sain võimaluse nendega koos olla ja palju õppida! Grupiliikmete teele saatmine oli väga raske ja pisarate rohke.
Ja muideks, üks tüdruk, kes mu grupis oli, on Eesti taustaga. Ta pere elas 14 aastat Eestis misjonäridena. Hetkel elavad Ungaris. Kui ta kuulis enne siia tulekut, et ta grupijuht on eestlane, oli ta rohkem kui sillas, sest armastus ja igatsus Eesti vastu pole tal kuhugi kadunud. Meil oli mitmeid ühiseid tuttavaid, saime mitmeid muljeid jagada. Olen käinud ka ta majas, mis ta perele Eestis kuulus ning mis paar aastat tagasi maha põles. Rääkisime küll inglise keeles, kuna ta on eesti keelt kahjuks juba unustamas, kuid aeg-ajalt vahetasime ka paar sõna eesti keeles.
Enne Horvaatiasse tulekut ei teadnud ma suurt midagi misjonäride peredest. Ma lihtsalt polnud selle peale varem mõelnud. Siin olles on mu silmad uue koha pealt avanenud ja eriti just selle koha pealt, milliste küsimuste ja raskustega misjonäride peredest pärit lapsed ja noored vaevlevad. Enamus noori mu meeskonnast olid pärit misjonäride peredest ning sama taustaga on ka mitmeid teisi inimesi LLIs.
Ma ei saa mainimata jätta, kuidas siinne loodus mind pidevalt üllatab. Kõik oleks justkui nagu Eestis, kuid liike on siin kõvasti rohkem. Ühel päeval, kui tegime oma grupiga meeskonnaõpet, läksime Steve'i juhtimisel metsa. Metsas kõndides on täitsa Eestis olemise tunne. Kuni..... Jalutas meile vastu suur kilpkonn!!
Hiljuti sain teada ka, et koht, kus me elame, on 1000 km2 raadiuses maailmas tuntud kui üks arvukamate karudega paik. Õnneks on siin ainult pruunid karud. Kuid jah, metsikuid loomi jätkub siin küllaga ning loodan nendega mitte kohtuda.
Eile saabus uus LLI õpilane Klavjert, kes on pärit Albaaniast. Samuti saime teada, et üks meie seast lahkub plaanitust varem (Megan). Seda juba esmaspäeval. Täna on sabat ja homsest hakkab peale uus LLI koolitus.
