Terekest!

Kuna meil on üsna tihe graafik, siis pole pikalt siia kirjutada jõudnud.
Ma ei hakka detailset ülevaadet tegema, kuid räägin üldiselt, mis toimunud on. Kes on rohkem huvitatud tegevustest, mis meil erinevatel päevadel olnud on ja kes oskab inglise keelt, saab lugeda LLI õpilase Danieli blogi siit: https://notjustmondaymotivation.wordpress.com/2017/06/18/the-journey-continues/ .
Oleme vahepeal saanud kõva meeskonnakoolitust, Piibliõpet, teinud kaljuronimist, kanuutamist ning vibulaskmist. Praegu käesoleval nädalal, peab iga õpilane keskenduma ühele rekreatiivsele tegevusele. Minule valiti välja kaljuronimine. Olen palju ronida saanud, õppinud erinevaid sõlmesid siduma ning 3 korda olen saanud ka teisi ronijaid alt julgestada. :)
Reedest pühapäevani oli meil kanuumatk. Alustasime sõitmisega siis, kui tormipilved kogunesid. Jõudsime kanuudega sõita vaid 100m, kui pidime juba kanuud kaldale tõmbama ning tormi varju minema. Olime puude all kobaras koos, kilega kaetud. Seisime nii 1,5-2 tundi ning vestlesime erinevatel teemadel. Kui torm möödas, asusime edasi teele. Sellel päeval me palju sõita ei saanudki, kuna pidime enne pimedat veel telkimisplatsi endale valmis seadma. Selgus, et üks veekindel kott oli vett läbi lasknud ning kahe tüdruku magamiskotid olid märjad. 6 tüdruku peale oli meil nüüd 4 magamiskotti, mida kasutada saime. Lahendasime olukorra nii, et 3 tüdruku peale kasutasime kahte magamiskotti. Mulle väga meeldis, et kõik olid valmis oma mugavusest loobuma ning üheskoos lahenduse leidma :) Oli küll ebamugav, kuid väga armas.
Enne magama minekut olime tüdrukutega veel märgadest puudest tossava lõkke ääres. Üritasime sooja saada. Rachel küsis meilt, mis oleks üks asi, mida sooviksime näha Jumalat veel samal õhtul tegemas. Ta ei oodanud sügavat vastust, vaid küsis lihtsalt jutu jätkuks. Kuna olime palju vihma saanud, igal pool oli niiskus, mul oli külm ja taevas oli endiselt paksult pilvine, ütlesin, et sooviksin näha selget taevast. Lihtne soov, mis tollel hetkel paksu sombuse pilvekihi all tundus võimatu. Vestlus jätkus sellega, et paar tüdrukut rääkisid, kuidas Jumal mingites olukordades võimatu võimalikuks tegi. Kui teine tunnistus oli lõpule jõudmas, vaatas Megan puude latvu ning avastas äkki, et näeb tähti. Suure imestusega pööras ta ka meie tähelepanu taeva poole. Olime kõik väga imestunud. 10 minutit tagasi täiesti võimatuna tundunud asi oli saanud lihtsa soovi läbi äkki võimalikuks. Ja keegi meist poleks uskunud, et see juhtub. Vaatasime 15 minutit meie kohal olevat imeilusat tähistaevast ning nägime, kuidas pilved meie poolt ühe mäe poole liikusid. Ilus hetk oli ning olime kõik imestunud, kuidas Jumal oli lihtsale soovile vastanud ning oma hoolivust sellise väikese, kuid erilise asja läbi näidanud. Kui otsustasime, et nüüd on aeg magama minna, hakkasid mäe poole liikunud pilved meie suunas tagasi liikuma. Tegime veel üheskoos tänupalve ning läksime siis telkidesse. Kui olin magama jäämas, hakkas uuesti vihma sadama ning taevas oli taas pakse pilvi täis. Saime selgelt aru, et taevas puhuti puhtaks meie jaoks, et saaksime üheskoos Jumala hoolivuse üle imestuda.
Teine päev matkal oli pikk kanuutamise päev. Läbisime palju kärestikke, mis olid väga lahedad. Mia (Nate'i naine) oli meile kaasa pakkinud imehäid toite, mida pisikeste gaasiballoonide peal üles soojendasime. Michael (meie Piibli õpetaja) jagas meile iga päev Piiblit.
Kolmas päev jõudsime kodu lähedal olevale kaldale Severin na Kupis. Finaaliks oli meil matka kõige ägedam kärestik ning kärestiku ääres kividel tervitusmeeskond ootamas.
Nagu ma eelmises postituses juba mainisin ka, siis toidud on tõesti väga head siin! Olen tõenäoliselt Eestis kaotatud kilod juba tagasi teeninud. Söögikordade vahele pakutakse veel puuvilju, kooki, näkse.
Jaanimardikad on siin täitsa igapäevane nähtus. Eile õhtul käisin jõe äärde jalutamas. Tagasi hakkasin tulema, kui oli hämaraks läinud. Terve metsaalune vilkus mardikate ilus. :)
Puus on paremaks läinud. Aeg-ajalt valutab veel, kuid võin öelda, et 5x vähem, kui varem.
Meeskond on siin väga toetav. Aitavad kaasa, et ma oma keelebarjäärist üle saaks ja peab ütlema, et see on juba kõvasti paremaks läinud.
Sanksu olemasolu siin on minu jaoks suur õnnistus. See, et ma saan eesti keeles rääkida ning tuttava inimesega koos olla, jagada ja palvetada, annab palju jõudu juurde. Inimesed on siin küll kõik väga toedad, kuid tuleme väga erinevatest kultuuridest, peredest ja vaimulikest taustadest. Saame hästi läbi ning üritame omavahel kohanduda, kuid Sanksuga mõistame ikka üksteist paremini kui teistega :)
Ja ei saa mainimata jätta, et isiksuste töötlusprotsessid on juba käimas.

Pidin eilseks valmis tegema 2. nädala minutilise videblogi. Siin see on. Igaks juhuks panene eraldi lingi ka: https://www.youtube.com/watch?v=uJ6OR3OWTR4 . Huvitav fakt teile teadmiseks, et videoblogide taustamuusika on minu tehtud GarageBand'is :D

Ja nüüd palju pilte:

HORVAATIA

Terekest!

10.juuni varahommikul pidime juba 5.55 väljuva lennuki peale jõudma. Sanksu jaoks tähendas see 3 tundi magamist, minu jaoks 1,5 h, kuna pakkimine jäi viimasele hetkele. Karmen armsake võttis mind 4.15 auto peale ning suundusime lennujaama. Kui sellisel kellaajal on linn täiesti tühi, siis lennujaamas käis elu täies hoos. Väga palju inimesi oli seal ning turvaväravate järjekord oli meeletult pikk. Peale Karmeni, Maria ja Boksu, kes meid saatma olid tulnud, kohtasin seal veel kuute tuttavat inimest.
Lennureis möödus sujuvalt ning sõime seal väga häid kaasa ostetud Subway võikusid. (Pilt all) Maandusime Rijekas Krk lennujaamas. Sealt läksime edasi bussiga Rijekasse, kust mõne aja pärast väljus buss Karlovaci. Steve, kes on Leadership Lab International (edaspidi nimetan LLI) programmi juht, tuli meile sinna järgi. Olime esimesed LLI õpilased, kes kohale jõudsid. Enamik meist lendas Zagrebisse, kust nad ühiselt koos õhtul hilja meie laagripaika tulid.
Esimene päev oli meil sisseelamise päev. Peale toredat tervitust ning tutvumist uute nägudega, näidati meile ette meie toad peamajas. Sanksut ja mind otsustati panna eraldi tubadesse. Nad vist püüavad meid niimoodi panna teistega rohkem suhtlema :D. Ühes toas on 4 naist. Kappe meil kahjuks pole, nii et peame 9,5 nädalat oma asjadega kohvris elama. Millalgi panen ehk sellest kohast ka pilte üles :)
Peale veidike sisseelamise aega, oli lõuna. Peab mainima, et toitude kvaliteet on kõvasti siin tõusnud. Sügisel siin olles tuli toit teiselt restoranilt. Olin valmis hullemaks, kuid praegu olen söökidega väga rahul. Tõesti head toidud on! Kõhud täis, siirdusime jalutama lossihoovi ja jõe äärde.
Esimene päev oli kummaline selles majas ja kohas ringi jalutada. Kõik kohad on tuttavad, kuid seondusid mälestustega, kui olime PLL tiimiga siin. Veider tunne oli olla kahekesti ja kuidagi alateadlikult tuli mitmeid kordi vana refleks üles, et silmadega teiste PLLikate järgi otsida. Jõe ääres veetsime päris pikalt aega. Veetase on hetkel paar meetrit madalam, kui oli sügisel. Jalutasime jalgupidi vees, tegime pilte ning käisime väikese kose juures kividel istumas. Kuidagi mõnusalt värske tunne oli pärast seda. Üks asi, mis annab mulle hingamist ja kosutust, on looduses olemine ning seal olemine mõjus väga hästi. Hiljem saime lossihoovile ja jõeäärsele veel ühe tiiru peale teha, kuna tutvustasime ümbruskonda LLI õpilasele Meganile, kes päeval saabus. Ülejäänud aja veetsime tiimiliikmete ja nende peredega suheldes. Õhtusöök oli ka muidugi. Valdav enamus inimesi, kes siin on, on pärit Ameerikast. Üks poiss on veel Inglismaalt ning üks tüdruk hetkeseisuga Šotimaalt. Kõik, kes siin on, räägivad inglise keelt väga väga hästi. Veits komplekse tekitab see, kuid küll ma arenen. 
2. päev oli hommikusöök 9.00. Kogu rahvas oli üleval juba enne kaheksat. Nagu lastelaagriski, kus esimestel päevadel laagris osalejatel uni kiirelt kaob. Peale sööki tegime Sanksu ja Danieliga (LLI õpilane Inglismaalt) pool tundi ülistusproovi. Kõik me tegime ülistust esimest korda ja professionaalsust ei saanud absoluutselt taga ajada. Prooviks oli meil aega ainult pool tundi ning siis tuli juba päris asja kallale asuda. Saime hakkama :) Tehniliselt me head ei olnud, kuid tähtis on see, mis on südames. Pärest tuli mitmeid kiidusõnu siiski. Järgnes teenistus, kus kuulasime Allissoni (tiimiliige) tunnistust, Steve’i jutlust ja siis võtsime kahestesse grupidesse, kus jagasime kaaslasega oma usule tulemise tunnistust. Minu vestluskaaslaseks oli Johann. Päeval oli päris palju vaba aega. Tsillisime niisama, käisime jõe ääres vees, võrdlesime Eurovisiooni laulusid. Põhitegevuseks oli täna plaanitud frisbee mäng. Päris lahe oli! Õhtu oli meil sisustatud vabatahtlike seltskonnamängudega, milles kõik osalesime. Tiim on siin väga lahe! Inimesed hoiavad omavahel kokku ning püütakse tihedalt suhelda. Veidi harjumatu on small talke pidevalt teha, kuid kuna ma olen ikkagi eestlane, siis on see õigustatud.
3. päev. Päeva parimad osad olid hommikune Piiblitund ja jõe peal kanuutamine, ujumine ja puu otsast köiega vette hüppamine. Kunagi peaks pildid ka tulema sellest :) Tooksin veel välja, kui puhas siin on. Majapidamises on süsteemid väga paigas ning toimivad. Täna jagati LLI õpilastele kätte majapidamiskohustused. Nädala esimesel kolmel päeval pean ma alumise korruse wc-sid puhastama. Aga ausalt öeldes on see lust ja lillepidu, kuna seda tehakse siin iga päev ning päevaga ei teki eriti suuri kunstiteosed vetsudesse, mida koristada. Teine ülesanne, mille saime, on ühe täiesti rohtu kasvanud peenra eest hoolitsemine. See on igaaastane LLI õpilaste ülesanne. Peame selle puhtaks tegema ning saame selle ise disainida selliseks nagu tahame.
4. päev. Kuigi meil on siin hommikusöögi aeg kell 8, peame me varem söögisaalis kohal olema, et jõuaksime haarata omale tee/kohvi ja täpselt kell 8 olla valmis üheskoos kuulama Jumala sõna ja veidi mõtisklema selle üle. Seekord mul see veel välja ei tulnud. Jõudsin kohale siis, kui teised olid Piiblid juba avanud. Aga küll ma arenen :). Ma olen siin majas 1 2-st inimesest, kes ei ole hommiku inimene. Teised kõik on on tavaliselt juba miinimum tund aega enne hommikusööki üleval. Oi, kuidas ma naudin Eestisse tagasi tulles seda hommikut, kus saan kümne või üheteistkümneni magada! Täna sain kogemuse, mida olen kaua tahtnud saada, kuid pole võimalust selleks olnud.
Õhtul tegime lõket ja sõime lõkkel pulga otsas küpsetatud saia nutellaga. Kindlasti võtan selle lõkkeõhtu traditsiooni Eestisse kaasa! Keerutasime taigna übmber pulga ja lasime sel kuuma lõkke peal küpseda. Kui olin oma teist nutella saiakest söömas, juhtus see, et JAANIUSSID JA JAANIMARDIKAD TULID VÄLJA ning esimest korda elus sain neid helendavaid tegelasi näha. See oli väga lahe! Neid oli päris palju Steve’i ja Nate’i pojad kogusid neid purgi sisse ja sain neist ka videoklippe teha.
Ilmast. Ilm on siin täpselt selline nagu mulle meeldib. Väga soe. Õues olles on meil ilma liigutamatagi juba seljad märjad. :D
Eestpalve teemaks tooksin välja oma puusa. Mul pole mingit traumat olnud, kuid Eestis olles hakkas mu puus järjest aina rohkem valutama. Peamiselt istudes. Viimase paari päevaga on siin olles asi juba päris vastikuks muutunud. Ei suuda asendit leida, kus ta ei valutaks. Õhtupoole hakkab ka seistes juba valutama. Sanksu palvetamisega on asi vahepeal paremaks läinud, kuid vaja on, et asi täitsa ära läheks.

Vaade lossihoovist

Mingi mardika või põrnika laadne nagitsatega putukas siin

Maria kingitud üllatusmunad