Kuna meil on üsna tihe graafik, siis pole pikalt siia kirjutada jõudnud.
Ma ei hakka detailset ülevaadet tegema, kuid räägin üldiselt, mis toimunud on. Kes on rohkem huvitatud tegevustest, mis meil erinevatel päevadel olnud on ja kes oskab inglise keelt, saab lugeda LLI õpilase Danieli blogi siit: https://notjustmondaymotivation.wordpress.com/2017/06/18/the-journey-continues/ .
Oleme vahepeal saanud kõva meeskonnakoolitust, Piibliõpet, teinud kaljuronimist, kanuutamist ning vibulaskmist. Praegu käesoleval nädalal, peab iga õpilane keskenduma ühele rekreatiivsele tegevusele. Minule valiti välja kaljuronimine. Olen palju ronida saanud, õppinud erinevaid sõlmesid siduma ning 3 korda olen saanud ka teisi ronijaid alt julgestada. :)
Reedest pühapäevani oli meil kanuumatk. Alustasime sõitmisega siis, kui tormipilved kogunesid. Jõudsime kanuudega sõita vaid 100m, kui pidime juba kanuud kaldale tõmbama ning tormi varju minema. Olime puude all kobaras koos, kilega kaetud. Seisime nii 1,5-2 tundi ning vestlesime erinevatel teemadel. Kui torm möödas, asusime edasi teele. Sellel päeval me palju sõita ei saanudki, kuna pidime enne pimedat veel telkimisplatsi endale valmis seadma. Selgus, et üks veekindel kott oli vett läbi lasknud ning kahe tüdruku magamiskotid olid märjad. 6 tüdruku peale oli meil nüüd 4 magamiskotti, mida kasutada saime. Lahendasime olukorra nii, et 3 tüdruku peale kasutasime kahte magamiskotti. Mulle väga meeldis, et kõik olid valmis oma mugavusest loobuma ning üheskoos lahenduse leidma :) Oli küll ebamugav, kuid väga armas.
Enne magama minekut olime tüdrukutega veel märgadest puudest tossava lõkke ääres. Üritasime sooja saada. Rachel küsis meilt, mis oleks üks asi, mida sooviksime näha Jumalat veel samal õhtul tegemas. Ta ei oodanud sügavat vastust, vaid küsis lihtsalt jutu jätkuks. Kuna olime palju vihma saanud, igal pool oli niiskus, mul oli külm ja taevas oli endiselt paksult pilvine, ütlesin, et sooviksin näha selget taevast. Lihtne soov, mis tollel hetkel paksu sombuse pilvekihi all tundus võimatu. Vestlus jätkus sellega, et paar tüdrukut rääkisid, kuidas Jumal mingites olukordades võimatu võimalikuks tegi. Kui teine tunnistus oli lõpule jõudmas, vaatas Megan puude latvu ning avastas äkki, et näeb tähti. Suure imestusega pööras ta ka meie tähelepanu taeva poole. Olime kõik väga imestunud. 10 minutit tagasi täiesti võimatuna tundunud asi oli saanud lihtsa soovi läbi äkki võimalikuks. Ja keegi meist poleks uskunud, et see juhtub. Vaatasime 15 minutit meie kohal olevat imeilusat tähistaevast ning nägime, kuidas pilved meie poolt ühe mäe poole liikusid. Ilus hetk oli ning olime kõik imestunud, kuidas Jumal oli lihtsale soovile vastanud ning oma hoolivust sellise väikese, kuid erilise asja läbi näidanud. Kui otsustasime, et nüüd on aeg magama minna, hakkasid mäe poole liikunud pilved meie suunas tagasi liikuma. Tegime veel üheskoos tänupalve ning läksime siis telkidesse. Kui olin magama jäämas, hakkas uuesti vihma sadama ning taevas oli taas pakse pilvi täis. Saime selgelt aru, et taevas puhuti puhtaks meie jaoks, et saaksime üheskoos Jumala hoolivuse üle imestuda.
Teine päev matkal oli pikk kanuutamise päev. Läbisime palju kärestikke, mis olid väga lahedad. Mia (Nate'i naine) oli meile kaasa pakkinud imehäid toite, mida pisikeste gaasiballoonide peal üles soojendasime. Michael (meie Piibli õpetaja) jagas meile iga päev Piiblit.
Kolmas päev jõudsime kodu lähedal olevale kaldale Severin na Kupis. Finaaliks oli meil matka kõige ägedam kärestik ning kärestiku ääres kividel tervitusmeeskond ootamas.
Nagu ma eelmises postituses juba mainisin ka, siis toidud on tõesti väga head siin! Olen tõenäoliselt Eestis kaotatud kilod juba tagasi teeninud. Söögikordade vahele pakutakse veel puuvilju, kooki, näkse.
Jaanimardikad on siin täitsa igapäevane nähtus. Eile õhtul käisin jõe äärde jalutamas. Tagasi hakkasin tulema, kui oli hämaraks läinud. Terve metsaalune vilkus mardikate ilus. :)
Puus on paremaks läinud. Aeg-ajalt valutab veel, kuid võin öelda, et 5x vähem, kui varem.
Meeskond on siin väga toetav. Aitavad kaasa, et ma oma keelebarjäärist üle saaks ja peab ütlema, et see on juba kõvasti paremaks läinud.
Sanksu olemasolu siin on minu jaoks suur õnnistus. See, et ma saan eesti keeles rääkida ning tuttava inimesega koos olla, jagada ja palvetada, annab palju jõudu juurde. Inimesed on siin küll kõik väga toedad, kuid tuleme väga erinevatest kultuuridest, peredest ja vaimulikest taustadest. Saame hästi läbi ning üritame omavahel kohanduda, kuid Sanksuga mõistame ikka üksteist paremini kui teistega :)
Ja ei saa mainimata jätta, et isiksuste töötlusprotsessid on juba käimas.
Ja nüüd palju pilte:
1 comment:
💕💕💕💕💕
Post a Comment