Tagasi Eestis

Kuu aega ja mitte ühtegi blogi postitust... Üritasin vahepeal kirjutada, kuid andsin alla. Sain aru lihtsalt, et seda sügavat kogemust, mis ma Horvaatias saanud olen, ei ole võimalik lihtsalt sõnadega edasi anda ning ma ei olnud väga motiveeritud seda pinnapealselt tegema. Nüüd aga, kus mul on olnud veidike läbiseedimisaega, on seda kergem teha.

Peale crew-ga tegelemist, oli meil LLI teine sessioon. Meiega liitus Klavjert Albaanist. Meile kõigile üllatusena tuli aga ühe LLI õpilase perekondlikel põhjustel lahkumine. Seega, meie inimeste arv meie grupis ei muutunud. 

LLI 2. sessioon oli palju pingevabam, kui esimene. Saime veidi rohkem vaba aega, ei olnud enam koduseid ülesandeid ning tohutult suurt teadmiste hunnikut, mida väikese ajaperioodi jooksul meile edasi anda. Teises sessioonis toimisime tiimina palju paremini ning õppisime kõik nii enda kui üksteise ande tundma ja kasutama. Õppisime oma rolle meeskonnas. Tervelt ühe päeva anti meile võimalus veeta ka rannikuääres. Kaks korda sain võimaluse käia Karlovacis, mis oli minu jaoks väga värskendav (lihtsalt teises asukohas olemine). Teise sessiooni ajal tuli meil ka hüvasti jätta Burdeeniga Kanadast.
Viimased kaks nädalat tegime laagreid. Üks neist oli International camp (rahvusvaheline laager) ja teine English Camp. Mõlemas laagris oli minu rolliks grupijuhtimine (sisaldab endas palju rohkem, kui Eesti laagrites) ja inglise keele tunnid. Lisaks IC-s pidin kaasa tegema ülistusbändis, tegema fotosid sporditegevustest, valmistama lapsi ette kaljuronimiseks. EC-s ülistus oli meil youtube laulude järgi laulmise ja tantsimise kujul. Aitasin kaasa suurte mängude tegemisel ja muude pisiasjadega.
Mõlemas laagris olid mul väga armsad tüdrukute grupid ning meil oli väga tore ja ilus aeg koos. Oli ka palju väljakutseid, mille juures ma pikemalt ei peatu.
Peale neid kahte laagrit olin ma tohutult väsinud. Pmst olime kolm nädalat ilma puhkuseta jutti pannud. Puhkus ja rahu saabus aga päev peale IC-i lõppu, kui ütlesime head aega DPB majale ning sõitsime mägedesse Tuki, kus veetsime LLI programmi viimased kaks päeva. Tukis saime lihtsalt lõõgastuda, koos aega veeta ning tegime debriefe (tagasiside vestlus, mis õppinud oleme) kogu LLIs oldud aja teemal. Hüvastijätud olid mõistagi rasked.
Viimased päeva veetsime Sanksuga Zadaris Marijana juures. Väga eriline inimene on ta, kellega meil tekkis väga hea side. Zadarisse jõudsime teisipäev õhtupoolikul. Käisime Marijana perega rannas ja vanalinnas jalutamas. Järgmisel päeval pidime juba lõuna ajal 12se bussi peale minema. Hommikupooliku veetsime Sanksu ja Marijanaga kolmekesi ranna ääres burekit süües ning restoranis külmasid jooke juues. Käisime Marijana kodust läbi, haarasime oma kohvrid ning M õelapsed (väga vahvad poisid, kellega väga tore oli koos olla) ning suundusime bussijaama, kus toimus meie Horvaatia reisi viimane raske head aega ütlemine. Järgnes 5 tundi bussisõitu Rijekasse lennujaama. Eestisse jõudsin 16.august 23.50. Lennujaama oli meile vastu kogunenud palju armsaid sõpru ning pereliikmeid ning tundsime end väga oodatuna ja armastuna. :)

Kokkuvõtteks mu ajast LLIs. Oli imeline aeg. Ma olen väga õnnelik, et astusin välja oma mugavustsoonist ning läksin Horvaatiasse, olles valmis selleks, et mind seal töötlema hakatakse. Ma ei saa öelda, et see aeg seal oli kerge. Ei olnud. Aga samal ajal oli see ka väga hea ning eriline. Ja kõik need raskused, millest ma läbi läksin, on mind väga sügavalt muutnud. Ma tulen Horvaatiast tagasi teistsuguse inimesena, kui ma sinna läksin. Ma olen tohutult palju õppinud ning ma usun, et mu süda on muutunud ilusamaks. Vaim minu sees tugevnes ning mu lihalik loomus nõrgenes. See ei ole mugav, kuid tulemus on ilus. 1.Peetruse 1:6-7: "Sellest päästest rõõmustate te üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, et mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel."
Kas ma soovitaks LLI programmi teistele noortele? Jah, muidugi! See annab sulle rohkem, kui sa ette oskad kujutada.

Siis kui ma üle kuu aja linna ja McDonaldsit nägin.

Rannapäev.

Jõin restoranis kala vett ja sõin kalmaare.

Inglise keele tunnid International Camp'is. Olin õpetaja abi.

Õhtune teenistus International Campis.

Piiblitund.

Tubade puhtuse tabel laagris. Tärnid tähistavad loomingulisust. Olin green roomi juht. Jäime teiseks. :)

Minu ja Tamara juhitav grupp International Camp'is.

Siis kui ma lõpuks ometi sain oma kaljuronimise intruktori oskusi praktiseerida. Viimases laagris paar tundi. 

Inglise keele tunnid English Camp'is. 

Mu imearmas abiõpetaja Danijela. 

Nutella söömingud. Suhkur aitas laagrite ajal elus püsida.

Minu ja Tamara juhitav grupp English Camp'is. 

Väikene osa üüratust musta pesu hunnikust, millega mul peale laagreid viimasel õhtul DPB majas tuli silmitsi seista. 

Viimane varahommik DPB majast teel lossi.

Tuk, kus veetsime viimased kaks päeva LLI õpilastega. Meenutas Narniat.

Viimased tunnid koos Emmaga.

Läksime Sanksuga pooleteiseks päevaks Marijana juurde Zadarisse.

Õhtul nautisime rannamõnusid.

Sisalikupoeg Marijana uhiuues vannitoas.

Marijanal kasvasid maja ees kiivid. Saime ka värskeid viigimarju süüa.

Viimane päev Horvaatias. Hommikupoolik Marijanaga rannas enne ära sõitmist.

 Brownie jäätis sai Horvaatias mu lemmikuks. Üllatusena leidsin selle üliväikeses Rijeka lennujaamas müügil olevat ja otsustasime Sanksuga veel viimast korda seda nautida.

Meie lennuk jõudis kohale.

10 minutit enne lennukile minemist saime lennujaamas imeilusat päikeseloojangut nautida. 

Vastuvõtt Tallinna lennujaamas.

Vastuvõtt kodus emme ja issi poolt öösel kell pool kolm. 

Crew

Enne, kui ma üldse midagi ütlen, lubage mul tutvustada teile neid imelisi noori, keda mul oli au 17 päeva juhtida.

 Meie esimene grupipilt. Imiteerime poistebändi.

Joy, kes on oma nime tõeliselt väärt.

Crazy hair day (loe hullu soengu päev) grupipilt

Tiim, kes armastas süüa ja naerda. Juhtide nägu tõenäoliselt. Huumor oli ka sama, mis meil.

Meeskonnatreening

Debrief

Vihmavarjus Racheliga.

Juhi eelised. Söön õuna, kui teised tööd teevad. 

Tegelt on see poseeritud pilt ja töötasime ikka külg külje kõrval hommikust õhtuni.

Käisime kanuudega sõitmas.

Enne, kui algasid hüvastijätud teineteisega. Viimane grupipilt.

Meeskond, kus tõeliselt armastati teineteist ja grupikallisid. 

Ja need polnud lihtsalt suvakad grupikallid, vaid tavalislet sügavama tähendusega.

Pildil meie viimane grupikalli kõik koos ühise meeskonnana.

Crew vibulaskmist harrastamas.

Meeskonna eestvedajad. Maks mentorina, mina ja Rachel juhtidena.

Eestlane tööd ei karda!

(Ma olen putukate lemmik siin. Liblikad maanduvad mu peal ja puugid armastavad mind - 5 puuki on kinni olnud ja üle 10ne olen enda pealt leidnud. Ühe päeva rekord on 4 puuki jalgadelt.)

Seljataha on jäänud 17 imeilusat, kuid samas ka rasket päeva. Oli palju pisaraid, esimesel nädalal jõuetust, kõva töö rügamist (vetsupotid, kraanikausid, põrandad, prügi, aiatööd, hunnikute viisi mustasid toidunõusid 3 korda päevas), meeskonnaõpet, Piiblitunde, läbi armastuse distsiplineerimist, rõõmu ja naudingut teenimises, sügavaid avanemisi, ühtsust, palveid, tervenemisi, huumorit ja südamest naermist. Ma ei suudaks tõenäoliselt kunagi kellegile lahti seletada, kui eriline see meeskond oli, kui kokku me kasvasime selle aja jooksul ja kui suur privileeg oli olla nende juht, sõber ning natuke ka kasvataja. Fakt on aga see, et mul oli väga raske neist lahti lasta mitmetel erinevatel põhjustel. Ja ka neil oli raske lahkuda. Kuna nad elavad erinevates riikides, ei pruugi mul kunagi olla võimalust neid selles maailmas uuesti näha, kuid kindel on see, vahemaa suhtlemist ei takista. Olen väga uhke oma meeskonna üle ning äärmiselt tänulik, et sain võimaluse nendega koos olla ja palju õppida! Grupiliikmete teele saatmine oli väga raske ja pisarate rohke.

Ja muideks, üks tüdruk, kes mu grupis oli, on Eesti taustaga. Ta pere elas 14 aastat Eestis misjonäridena. Hetkel elavad Ungaris. Kui ta kuulis enne siia tulekut, et ta grupijuht on eestlane, oli ta rohkem kui sillas, sest armastus ja igatsus Eesti vastu pole tal kuhugi kadunud. Meil oli mitmeid ühiseid tuttavaid, saime mitmeid muljeid jagada. Olen käinud ka ta majas, mis ta perele Eestis kuulus ning mis paar aastat tagasi maha põles. Rääkisime küll inglise keeles, kuna ta on eesti keelt kahjuks juba unustamas, kuid aeg-ajalt vahetasime ka paar sõna eesti keeles. 

Enne Horvaatiasse tulekut ei teadnud ma suurt midagi misjonäride peredest. Ma lihtsalt polnud selle peale varem mõelnud. Siin olles on mu silmad uue koha pealt avanenud ja eriti just selle koha pealt, milliste küsimuste ja raskustega misjonäride peredest pärit lapsed ja noored vaevlevad. Enamus noori mu meeskonnast olid pärit misjonäride peredest ning sama taustaga on ka mitmeid teisi inimesi LLIs. 

Ma ei saa mainimata jätta, kuidas siinne loodus mind pidevalt üllatab. Kõik oleks justkui nagu Eestis, kuid liike on siin kõvasti rohkem. Ühel päeval, kui tegime oma grupiga meeskonnaõpet, läksime Steve'i juhtimisel metsa. Metsas kõndides on täitsa Eestis olemise tunne. Kuni..... Jalutas meile vastu suur kilpkonn!! 

Hiljuti sain teada ka, et koht, kus me elame, on 1000 km2 raadiuses maailmas tuntud kui üks arvukamate karudega paik. Õnneks on siin ainult pruunid karud. Kuid jah, metsikuid loomi jätkub siin küllaga ning loodan nendega mitte kohtuda.

Eile saabus uus LLI õpilane Klavjert, kes on pärit Albaaniast. Samuti saime teada, et üks meie seast lahkub plaanitust varem (Megan). Seda juba esmaspäeval.  Täna on sabat ja homsest hakkab peale uus LLI koolitus.