Last hours in Austria

K6igepealt räägin, mis vahepeal toimunud on.
Kultuuri6htu oli tore. V6itsin seal isegi auhinna saksa keelsete s6nade väljalugemise eest. Esines meile ka meie austerlas bänd ja vaatasime slaidshowd meie vahetus6pilaste programmist.
Eile käisime Viinis. Tore linn küll ja palju ilusaid hooneid, kuid siiski Linz jääb minu lemmikuks.Viinis nagu suurlinnades ikka, oli väga palju rahvast ja tänavad ei olnud nii puhtad kui Linzis ja trammid olid ka koledamad. Külastasime Viinis mingit muusumit, kirikut,turul oli meil vaba aeg (turg on palju lahedam kui Eesti oma. Saab kaubelda hinda madalamaks. Ainuke haige asi on see, et müüjad tulevad ise oma kaupa pakkuma nagu Egiptuseski.), siis saime veel kesklinnas alla tunni aja vabaaega ja enne seda tehti meile k6igile veel jäätis välja. Ma pole veel rääkinudki kui head jäätised siin on. Sigrit, usu mind, sa hakkaksid Austriat armastama juba siinsete jäätiste pärast. Nii hea lihtsalt! Aga Viinis oli jälle haige asi see, et seal oli samasugune hobusepiinamine nagu Salzburgiski. Linzis 6nneks sellist asja ei ole. Hobused peavad päev läbi kaarika ees seisma. Juua nad vahepeal saavad. Korralikus koguses söögi andmist ma veel näinud ei ole, aga ühe korra nägin, kuidas ühele hobusele anti pisikesest ämbrist väikese suutäie. Hobuste silmadest on näha kui 6nnetut elu nad seal linnas elavad. Nende koht on looduses, mitte linnades inimesed. Ei tohi kaariku peale tiiru minna tegema, kuna mida vähem kliente kaarikumeestel on, seda vähem hobuseid peab kannatama, kuna klientide vähesuse korral ei peaks neid linna peal nii palju olema. See selleks. Päev Viinis oli igaljuhul väsitav. Bussis sai jälle energiat kogutud ja väga palju naerdud. Mul pisarad isegi voolasid. Kui koju j6udsime läksime me k6rval majja vanaema juurde sööma. Väga hea toit oli ja k6ht sai väga täis. Edasi pidime üli kiiresti ennast Ulliga valmis panema ja siis välja minema meie viimast 6htut tähistama. Ma k6rvetasin ennast sirgendajaga kiirustades ära ja meigi sain ka alles bussiga linna s6ites peale panna. Me Ulliga tegelt isegi ei viitsinud välja minna, aga teised käisid peale, kuna see oli ikkagi ju meie viimane 6htu siin. Koju tulime mingi 2 aeg taksoga.
Täna on lahkumise päev. Kohutav päev! Ma ei taha siit ära minna, mulle nii meeldib siin. Ma tahan oma pere, kodu, loomi ja Olli näha, aga siit ära minemine on tohutult raske. Need kaks nädalat on läinud väga kiiresti. Ma hakkan seda kohta tohutult tohutult taga igatsema. Aga ma tulen tagasi, ma tean seda!!! ja järgmine kord v6tan Sigriti ka kaasa ja me saame jälle minu kasupere juures elada nagu nad mulle lubasid. Mul on nii raske siia praegu midagi kirjutada, kuna ma olen väga väga 6nnetu ja mul on nutumai suus seda juttu siia kirjutada. Eks järgmine r66msam postitus tuleb siis juba Eestist. Aga ma nüüd sööma ja siis kohvreid pakkima.


Vot nii fantastiline koht on see Austria!