Pikk nädalavahetus

Nädalavahetus hakkas pihta kolmapäeval, kuna siin on praegu mingi riigipüha. Kolmapäeval pidime jälle olema koolis. Tundidest me osa ei v6tnud va inglise keele tunnist, kus me vaatasime ühte üli kurba filmi leukeemias tüdrukust. Mul oli koguaeg nutumaik suus ja Mona isegi nuttis. Peale inglise keelt läksid osad eestlased soppama ja teised ( Kermo, mina, Johanna, Danel, Rainer, Henry), kes sopata ei viitsinud, läksid kooli v6imlasse. Alguses mängisime seal palli, aga mitte kaua, sest uni tuli peale k6igil. Tegime k6ik uinaku v6imla tribüünil. Kui teised ka juba poodidest tagasi j6udsid, tuli meil austerlastega koos ühine kehalise tund. Mängisime rahvastepalli nendega. Neil on hoopis teistsugune rahvastepall kui meil. Need reeglid olid nii n6medad ja terve mäng oli üli segane. Ühe korra anti meile ka v6imalus Eesti reeglite järgi mängida. Just siis kui me v6itmas olime, jooksis nuttes v6imla uksest sisse Momina (tüdruk, kelle hoster oli Eestis Eva). Ta pidi Pakistani ära s6itma oma perele järele ja jättis k6igiga hüvasti.
6htul pidime minema Karina & Sita juurde, aga l6puks me sinna ei läinudki (ma ei tea, miks). Pidime hoopis edasi minema klubisse, aga enne seda pidime kaks tundi ootama Britti ja Alexit. Väga r6ve asi on see, et baarides ja klubides on siin suitsetamine lubatud. Ja kuna Austrias saab inimene täisealiseks 16 aastaselt ning v6ib endale suitsetamist lubada, on siin tohutult palju suitsetajaid. Klubis oli väga raske hingata, kuna 6hk oli paksult suitsu haisu täis. Riided ja juuksed haisesid sealt tulles kohutavalt.
Eile oli plaan meil k6ik koos minna ujuma. Enne kodust lahkumist hakkas aga julm helistamine pihta ja arutati, kas ikka peaks minema, kuna kuskilt kuuldi, et see ujumiskoht on inimesi täiesti täis. Osad otsustasid siis minna hoopis bowlingusse, meie (mina, Kermo, Rainer ja meie hosterid) läksime ikkagi ujuma. Sinna pidime s6itma Linzist rongiga. Selleks, et ujulasse sisse saada, pidime ootama u tund aega piletiostu järjekorras, aga asi oli ootamist väärt! Need, kes bowlingusse pidid minema, ei saanudki sinna minna, kuna bowlingu saal oli täis. Meil oli aga selle eest väga l6bus! K6ige naljakam oli see, kuidas Rainer kukkus koopatoru peatuspunkti sees, kuna vool tiris ta pikali :D. 6nneks ta haiget ei saanud. Kui ära tahtsime minema hakata, siis Raineri käepaela kiip ei avanud enam ta kappi. Kartsime, et jääme rongist maha. Järgmine rong oleks läinud kell 5 hommikul. Ujula töötajad lahendasid 6nneks probleemi kiiresti ära, l6hkudes kapi ära.
Homme lähme Margiti perega koos matkama :)
A ja Kermo palus mul siia kirjutada, et talle ka täiega meeldib Austria ja ta ei taha enam koju tagasi minna.